Elektritootmise, nafta rafineerimise, keemiatööstuse, soolatootmise, paberitootmise, terase ja tsentraalse kliimaseadmete ning muude tööstusharude käigus tekkiv heitsoojus tuleb ära viia jahutava veega. Pärast seda, kui jahutusvesi neelab heitsoojuse, tõuseb ringleva jahutusvee temperatuur. Ülesanne on vahetada kaasaskantud jahutusvesi jahutustorni õhuga ja õhk kannab jahutusvee heitsoojuse atmosfääri hajutamiseks, nii et jahutusvee temperatuur langeb ja väärtuslikud veevarud võetakse ringlusse.
Traditsiooniline jahutustorn kasutab õhu eraldamiseks torni ülaosas mehaanilist pöörlevat ventilaatorit, nii et tornis tekib negatiivne rõhk ja määratakse teatud kogus õhuvoolu. Mehaanilist võimsust juhib mootor. Suuremad tornid vajavad reduktorit, et aeglustada, et hoida ventilaator positiivne. Nimikiirus.
Suurem osa jahutustorni soojusvahetusest toimub vett piserdavas täiteradiaatoris. Mida keerulisem on täiteaine kuju, seda aeglasem on veevoolu kiirus ja tekkinud tuulekindlus. Tuulekindluse vähendamiseks on vaja vähendada täiteaine pinda. Keerulist kuju, selle vastuolu ühtsust, st paremat soojuse hajumise ja tuulekindluse punkti, on pidevalt uurinud, kokku võtnud ja järginud jahutavad torniinimesed. Siiani võib öelda, et see on ainult parem või parem kui varem.
Pihustusjahutustorni ei ole vaja soojuse hajutamiseks pihustada täiteuimedega, mis vähendab ventilatsioonikindlust ja suurendab õhuvoolu torni, nii et uduhelmed saaksid torni soojust paremini hajutada.
Pihustusotsik, mida nimetatakse ka atomisatsioonipihustiks, pöörlevaks atomisatsiooniseadmeks. Pöörlev atomisatsiooniotsik on veejaotussüsteemi lõppseade. Jahutusvesi siseneb pöörleva seadme õõnsusse määratud rõhu all. Südamiku kolonni toimel pöörleb ja pihustab veevool 30° koonusnurga all düüsist ülespoole väikesteks osakesteks. Uduhelmed.
